Täiendmeditsiini tulevik Eestis ehk tööd jätkub kõigile

Kuni selle aastani oli CAM (Complementary and Alternative Medicine) Eestis reguleeritud Kutsekoja kaudu. Kaugel ideaalsest, aga vähemalt midagi. Midagi, millest oleks saanud edasi minna.

Nüüd keelduti standardite pikendamisest põhjustel, mis pigem otsitud. Arusaamatu- kui keegi soovib standardeid teha, siis miks peaks Kutsekoda keelduma- vist justiitsministeeriumist öeldi midagi sellist?

CAM tunnustatakse ja soovitatakse ja uuritakse erinevate rahvusvaheliste ja rahvuslike organisatsioonide poolt, alates WHO-st (World Health Organisation) kuni NIH-ni (National Institutes of Health) välja.

Inimesed kasutavad CAM teraapiaid – uuringute kohaselt Euroopas, olenevalt riigist, 20-30-40 protsenti elanikkonnast. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5989251/

Tõsi, Eestis ja Euroopas üldiselt, on olemas ka vastupidine liikumine, mis leiab kajastamist ka meedias. Tendentslik ja vähe argumenteeritud. Nagu tuleks kõik halb CAM- iga seoses ja lääne/akadeemilise meditsiini poole pöördujad saavad kõik terveks ja ära ei sure. Siia sobib Hopkinsi ülikooli uuring- https://hub.jhu.edu/2016/05/03/medical-errors-third-leading-cause-of-death/

Iga uus asi tekitab hirmu. Piiride laienemine jne.

Aga terve hulk CAM erialasid on aastatuhandeid vanad. Kui halvasti tahaks ütelda, siis sel ajal kui kaasaegset meditsiini viisid läbi habemeajajad… Aga ei taha.

Samuti on CAM -is uusi/ uuemaid erialasid ja suundi, mis ongi loomulik, sest elu läheb edasi.

Meil aga ei toimu mingit dialoogi. Pole mõtet nimetada dialoogiks seda, kui üks pool surub peale oma nägemust asjade seisust. See ei erine kuidagi keskaja kiriku või nõukaaja kompartei käitumisest.

Üle maailma külastab/kasutab CAM teraapiaid miljoneid inimesi. Ja nad ei ole kõik lollid. Nad räägivad paranemisest, tervenemist, leevendamisest, muutustest paremuse poole.

Ja meie riigil on olemas mehhanismid, et petturitega hakkama saada.

Ja elame ühiskonnas, mis väärtustab üksikisiku vabadusi. Lõpuks on inimesel õigus ka loll olla.

Aga- mis vast peamine- tööd jätkub kõigi jaoks. Kuigi WHO Alma-Ata kongressil lubati, et 2000. aastaks on kõik terved, siis 2019.aastal näeme, et midagi sellist pole juhtunud. Ravijärjekorrad pikenevad, uusi haigusi tuleb juurde, uued ravid kallinevad, raha tervishoiu jaoks pole piisavalt, elanikkond Euroopas vananeb jne.

CAM võiks anda oma osa nende probleemide leevendamiseks. Täiendades, koostööd tehes, panustades.

Sest lõpuks, keda kuradit huvitab, mis värvi on kass, kui ta hiiri püüab.

Sven Konga