Süsteem ja vabadus

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud!
Seiske siis ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.
Gl 5,1 Kohanda

Vabadus on inimlike hüvede hulgast auväärseim ning annab talle sellise väärikuse, et ta on võimeline olema oma tegude valitseja. Miks küll aga kipub inimene pidevalt oma vabadust kaotama? Kui ta vähegi oma tähelepanu laseb kõrvale juhtida, märkab, et on taas kõikvõimalikes sõltuvustes kaasinimestest ja erinevatest süsteemidest. Hea on, kui märkab, sest enamus inimesi ei oska seda tähelegi panna. Kust see müstiline orjastav vägi siis pärit on?

Üks huvitav fenomen väljendub institutsioonide ja organisatsioonide juures – neil on suundumus üha suurema struktuuri formaliseerituse suunas. Kuna organisatsioonid “peavad” kasvama, siis kasvab ka reeglite, ettekirjutuste, protseduuride hulk. Üksiktöötajate poolt täidetavad funktsioonid on üha detailsemalt kirjeldatud ning jälgitakse nende ettekirjutuste täitmist. Üha enam suureneb ettekirjutuste ja reeglite kirjalik fikseeritus. Esikohale tõuseb funktsioon, mida tuleb täita, konkreetne inimene seal taga on teisejärguline. Organisatsioon kaldub ennast kehtestama, muutuma peremeheks. Ametiasutustel on veelgi enam formaal-juriidilisi piiranguid, neile on omane väiksem paindlikkus, nad on suurema poliitilise ja avalikkuse surve all. Suurimad ja koos sellega lubjastunuimad süsteemid tänapäeva Lääne ühiskonnas on haridussüsteem ja tervishoiusüsteem.

Järgnevalt püüan oma väidet illustreerida 20. sajandi ühe huvitavama filosoofi Ivan Illichi kaasabil. Ivan Illich sündis 1926.a. Viinis, doktorikraadi ajaloos omandas Salzburgi Ülikoolis. Temast sai radikaalne mõtleja, kes kritiseeris haridussüsteemi ja standardiseeritud tervishoiusüsteemi. Tema tuntuimad teosed on „Deschooling Society“ (1971) ja „Medical Nemesis“ (The Medicalization of Life) (1975). Illich räägib meile radikaalselt individualistlikust maailmast. Maailm küll areneb justkui demokraatia ehk võrdsuse ja vabaduse suunas, mis aga varjatult püüab inimeste kaitsmise ettekäändega üha enam piirata ja kontrollida meie elu ja vabadust. Ühiskond on asendanud hinnangu reaalsetele saavutustele hinnanguga sotsiaalselt aktsepteeritud protseduuride järgimise oskustele. Ühelt poolt väljendub see kõikvõimalike tunnistuste, diplomite, litsentside jõus, teisalt kaotatakse inimene ja oluline on vaid vastavus ettekirjutatud reeglitele.

Täiesti koolitatud ühiskonnas (koolikohustus) on võimul totaalne ja samas varjatud kontroll kõigi inimeste üle läbi kooli. Sama toimub edasi tööelus (sertifitseerimised, kutsetunnistused) ehk vastavuse kontroll standardile. Sellisel moel välistab ühiskond ise oma reeglitega inimeste loovuse, oskused ja talendi.

Järgnevalt vaatame postmodernse ühiskonna viimaseid sauruseid (jäänukeid modernsest ajast), milledeks on kõige institutsionaliseeritumad valdkonnad – haridus ja meditsiin – ühise pildina:

  • ravimid ja meditsiinitehnoloogiad võtavad inimeselt ära tema vastutuse ta kannatuse eest ja tekitavad täieliku sõltuvuse tervishoiusüsteemist; kool võtab inimeselt ära tema vastutuse olla haritud ja tekitab sõltuvuse autoriteetidest.
  • meditsiin sponsoreerib haigusi, pakkudes üha enam ravimeid. See viib ühiskonnani, mille liikmed kaotavad võime olla autonoomsed, nad muutuvad vähem terveiks alludes institutsionaalsele hooldusele; õpetaja roll on rahuldada õpilast kui teabe tarbijat, kus senini toimub tegelikkuse muundamine koodideks. Sellise totaalse koodi eest ei ole võimalik põgeneda.
  • meditsiini on sisse ehitatud soov üha enam saada inimeste tavaelu oma kontrolli alla. Meditsiiniline bürokraatia loob seda läbi haige-terve stressi suurendamise, läbi keelavate sõltuvuste hulga suurendamise, läbi tolerantsi-nivoo alandamise valule ja ebamugavusele, läbi tegevusruumi kitsendamise, et inimesed ei saaks kaasa tunda oma ligimestele nende kannatustes, läbi õiguse äravõtmise ennast ise ravida. Haridussüsteemi analoogiaid näete siit isegi. Edaspidi lisan need vaid vajadusel.
  • seal, kus tervishoid pöördub täielikult standardiseerimise suunas, „hospitaliseeritakse“ kogu kannatus ja kodud saavad keelatud paikadeks sünnituse, haiguse ja surma korral. Kui haiglad eraldavad kõik need, kes on „kriitilises“ seisundis, panevad nad inimestele peale uue suremise vormi.
  • kui keel, mille kaudu inimesed peavad oma organismi kogema, on muudetud erialaseks ja bürokraatlikuks kulinaks, on inimene iseendast võõrandatud ja sunnitud end heitma meditsiini abistavate käte vahele.
  • meditsiini kultuuri-imperialism ei ole iseenesest kultuuri produkt vaid on oma algupäralt seotud kasumi saamise motiividega. Ravimitööstus nagu kogu meditsiin on suurimat kasumimarginaali tootev valdkond. Hariduses on välja vahetatud küsimus „kas see on tõsi?“ küsimusega „kas seda on vaja?“. See tingib veel ühe küsimuse „kui hästi saab seda teadmist müüa?“ ja sealt
    edasi „kas see teadmine aitab senisest paremini raha teha?“. Haridust vaadatakse selles kontekstis kui võimalust kindlustada uut turuala.
  • radikaalsed monopolid keelavad inimesi teha asju omal viisil. Monopolistlik meditsiin muudab vastastikuse hoolitsuse ja eneseravimise süüteoks või koguni kuriteoks. Hariduse monopol muudab iseõppijad töötuiks.
  • iga kultuur omab oma kodanike haiguste tajumise omapära ja oma unikaalset hügieenilist maski. Arstid, kes ei arvesta haiguse, inimese, kultuuri iseärasustega, pakivad selle käepärasesse vormi ehk panevad käepärase diagnoosi. Neil on enesestmõistetav võim ja vajadus teha inimene legaalselt haigeks. Ja seda selleks, et määrata seejärel organismi mürgitav ravim, mille järel tuleb hakata ravima selle ravimi enda mürgitust.
  • meditsiin ja haridus on seotud moraaliga ja annavad seeläbi sisu ka heale ja kurjale. Nad defineerivad, mis on normaalne, sünnis, soovitav. Meditsiin omab autoriteeti märgistada inimeste probleemid, et legitimeerida ta haigus, et deklareerida inimesele haigus, mida ta ise ei kurda, et keelduda sotsiaalsetel põhjustel tunnistamast inimese valu, võimetust, isegi surma. Tal on õigus tunnistada üks valu subjektiivseks, teine simuleerimiseks, mõni surm enesetapuks. Selline kohtumõistmine determineerib, mis on legaalne ja kes on süüdi. Arst on nn moraalne ettevõtja, kes on laetud inkvisiitorliku väega, et avastada valet. Moraalsus on kuulutatud sama enesestmõistetavaks haiguse puhul nagu see on kuriteo puhul.
  • meditsiini monopoolne maksmapanemine on saanud suurimaks ohuks tervisele:
    • – valu vältimine/vaigistamine näib ratsionaalsem kui selle põhjustega tegelemine,
    • – terve keha tagaajamine on saanud ohuks tervisele,
    • – kasutatakse ravimeetodeid, kus organismi sunnitakse kontakteeruma keha- ja loodusvõõraste ainetega,
    • – vaktsineerimised põhjustavad geneetiliselt programmeeritud immunoloogilise kaitsesüsteemi täieliku kustutamise,
    • – rasestumisvastased vahendid põhjustavad viljatust jne jne.

Iga eraldi punkt on väärt, et riigid võtaksid need küsmused oma tähsaimateks prioriteetideks. Aga nagu te ka tunnetasite, on siin tegemist kogu süsteemi loogikaga. Loogikale meditsiinis – „mida enam ravimist, seda parem tulemus“ vastab loogika hariduselus „mida paremad hinded, seda kindlustatum karjäär tulevikus“, ehk „rünnak toob edu!“. Me nägime, et mida suurem institutsioon, seda enam on tal kalduvust ületada kriitiline piir, millest edasi hakkab ta tootma dehumaniseerimist, ning kasu, mida ta teeb, ei kaalu millegagi üle kahju, mida ta teeb.

Kokkuvõttes õõnestab see inimeseks olemist, see vähendab inimese enesekindlust, alandab võimet lahendada probleeme, tapab lähisuhted. Selline süsteem koloniseerib elu kui parasiidid või vähk, ta tapab kogu loovuse. Professionaalid ja eksperdid toodavad end pidevalt juurde, nad kontrollivad teadmiste loomist, nad otsustavad, mis on õige ja legitiimne teadmine ja kuidas selle omandamine on sanktsioneeritud.

Antud artiklis jõudsime kirjeldada vaid diagnoosi. I. Illich on pannud diagnoosile ka nime – sotsiaalne iatrogenees (iatrogenees – mürgitus valest ravimist või ravimi üleannustusest). Ma loodan, et me saame järgmistes lugudes üheskoos otsida ka lahendusi. Enamus tänapäeva mõtlejaid on küll selles suhtes pessimistlikud, kuid kunagi ei tohiks öelda enne ei, kui pole ära proovinud.

Vaid see on väärt nii vabadust kui elu,
kes pidevalt neid kätte võitma peab.
Goethe

Ülo Liivamägi