Meditsiin ja alternatiivmeditsiin

Modernismi ideed pakkusid välja valgustusaja filosoofid 18.sajandil. Teaduse, mõistuse ja loogika universaalsete väärtuste järgimine võimaldas inimkonnal loobuda kõikidest vananenud ja progressi takistavatest ideedest ja sümbolitest. See vabastas inimesed ebausust ja irratsionaalsest käitumisest. Nii jõudiski inimkond olemisviisi, mida iseloomustab vabadus, õnn ja katkematu progress.

Olulised modernismi sambad on usk objektiivse tõe olemasolusse, individualism ja universaalsus. Objektiivset tõde saab tunnetada läbi teaduse! Selleks tuleb kasutada oma mõistust kiretult ja erapooletult. Kõige aluseks on matemaatika, mis on teaduslike katsete tõe kriteeriumiks.
Individualism väärtustab iga inimese, universaalsus lisab juurde ühise inimloomuse olemasolu kõigil; kui me lisame siia juurde veel piiritu optimismi tulevikku, siis on see ju peaaegu kui paradiis; kes tahaks sellisest maailmast ära; kuhu on siit edasi areneda? Aga, näed, ühiskondlik progress on vägisi tõuganud meid postmodernismi. On selge, et kellel on jõudu rohkem, suudab kauem klammerduda vana ja hea külge (kool, meditsiin), aga meid, nõrgukesi, on arengu-vood kandnud juba kaugele eemale siit.

Kuhu me siis jõudnud oleme? Infotehnoloogia areng ja infouputus on viinud olukorrani, kus teaduse eesmärgiks ei ole enam tõde, vaid teaduslik tegevus iseenesest, mille eesmärgiks on majanduslikud saavutused ja sellega kaasnev võim. Ja kui tõe sammas on murdunud, on kokku varisenud ka kõik muu: see toob kaasa kultuuri, kus keskseks saab mäng, juhuslikkus, anarhia, kurnatus, vaikuse ihalus, passiivne osalemine, leppimine sellega, et tähendusi pole, pole suuri narratiive, millele toetuda, kaob keskendatus, absolutiseerub autoriteetide vihkamine, võimendub iroonia, ebamäärasus, skirofreenia.

Kui me püüaksime seda protsessi kirjeldada arenguna, saab siin esile tõsta vaid ühe mõiste – pidev piiride lõhkumine ehk vabadus! Eks see kirjeldab ka makrokosmilist arengukäiku – universumi pidevalt kiirenev paisumine ehk piiride üha kiirenev laialilükkamine. Viib see küll selleni, et peagi me ei näe isegi lähemaid galaktikaid ja tähti, mis omakorda tähendab, kui tõstame selle pildi inim-maailma, et oleme end kõigist teistest niivõrd ära lahutanud, ja oleme nii vabad, et ei pruugi aastaid kedagi näha ega kellegagi suhelda.

Kui me usuksime ühiskonna ja inimeste pidevasse arengusse, siis peame ka uskuma, et ühiskonna areng peab ise meid kõigist haigustest terveks ravima. Kõik modernse ajastuga seotud haigused jäävad selja taha: tuberkuloos, radikuliit, vähk, hüsteeria, mädanikud jt. Postmodernismis on suurtest haigustest järele jäänud vaid vari: „mul on ebamäärane tunne, et on paha olla; mul on pinnapealne uni; kusagilt alakõhust miski pistab; pea on kui vatti täis; tasakaal kipub kaduma; vasakut kätt ei tunne juba mõnda aega; jne“ . Te näete, et kõik „kõvad“ haigused on kadunud, postmodernism on neist võitu saanud, on järele jäänud vaid haiguste varjud! Aga, meie ühiskond areneb aina edasi ja küllap peagi saame ka neist varjudest lahti.

Selleks, et teha järgmine samm ja liikuda sujuvalt postmodernismist post-postmodernismi tuleb vaid unustada kõik vanad autoriteedid ja klassikud lõplikult ja igaveseks! Uutega pole ju muret, sest uusi niikuinii juurde ei tule. Ja, ehk nüüd saamegi elada kui lilleke, sest kunagi tuleb taas kevad, päike paistab, silme ees on üha kõrgemate sagedustega ja kiirema arenguga tulevik, ja…