Homöopaatia kui meditsiini uuenduslik suund

1779. aastal kiitusega meditsiinierialal doktorikraadi saanud Samuel Hahnemann nägi küll mitme teadusharu hüppelist arengut, kuid vanamoodsas peavoolumeditsiinis puudus tema arvates ratsionaalsus. Aadri laskmine, oksendamise esilekutsumine ning arseeniku ja teiste kangete mürkide kasutamine tundusid noorele arstile liiga ohtlikud. Murdes arstiteaduses varitsevate karide üle pead sattus ta uuenduslikele mõtetele, kus ta pidi need enda peal ära testima. Ekspermendi tulemusena jõudis ta üllatavale järeldusele: õige ravim tekitab tervel inimesel samu sümptomeid, mida patsiendil põhjustab ravimist vajav haigus. Sellest avastusest sai homöopaatia alustalaks peetav arusaam, et sarnane ravib sarnast, ning pikka aega oma teed otsinud noort tohtrit ootas ees avar tööpõld.

Pärast mitmesuguste taimedega tehtud rohkeid katseid avastas Hahnemann, et lahjendatud ravim aitab organismil haigusega paremini võidelda kui kange rohi ning on seejuures vähem mürgine. Nii arendas ta välja palju suure lahjendusastmega preparaate ning kirjeldas neid mahukates raamatutes.

Homöopaatia on väga individuaalne ja käsitab inimest tervikuna. Selleks et leida õige ravim keskendub homöopaat nii patsiendi füüsilisele kui vaimsele tervisele, tema harjumustele ja käitumismustritele. Seetõttu võib esimene vastuvõtt võtta tunni või enamgi – ikka selleks, et oleks lihtsam leida õige ravimaine. Nimelt tuleb sageli inimestel sarnast diagnoosi ravida täiesti erinevate preparaatidega. Määravaks saavad sealjuures nüansid sümptomides, kuidas patsient neid kirjeldab aga ka mitmesugused tegurid alates eelsoodumustest ning lõpetades keskkonna ja stressiteguritega. See omakorda nõuab, et homöopaat peab olema kõrgel tasemel professionaal, ning omama kutsetunnistust.