Homöopaatia kui meditsiini uuenduslik suund

1779. aastal kiitusega meditsiinierialal doktorikraadi saanud Samuel Hahnemann nägi küll mitme teadusharu hüppelist arengut, kuid vanamoodsas peavoolumeditsiinis puudus tema arvates ratsionaalsus. Aadri laskmine, oksendamise esilekutsumine ning arseeniku ja teiste kangete mürkide kasutamine tundusid noorele arstile liiga ohtlikud. Murdes arstiteaduses varitsevate karide üle pead sattus ta uuenduslikele mõtetele, kus ta pidi need enda peal ära testima. Ekspermendi tulemusena jõudis ta üllatavale järeldusele: õige ravim tekitab tervel inimesel samu sümptomeid, mida patsiendil põhjustab ravimist vajav haigus. Sellest avastusest sai homöopaatia alustalaks peetav arusaam, et sarnane ravib sarnast, ning pikka aega oma teed otsinud noort tohtrit ootas ees avar tööpõld. Loe edasi “Homöopaatia kui meditsiini uuenduslik suund”